Inimese elu loetakse pikaks, kui see sisaldab arvukalt sündmusi ja vastupidi, lühikeseks, kui neid napib.
Kui nüüd seda vaatenurka rakendada meie golfielule, täpsemalt jooksvale hooajale, siis saab tõdeda, et see on olnud pikk ja lõppu pole veel näha. Võimalik, et elame ilmselt Eesti golfi parimaid aegu: väljakuid niidetakse, rahvas käib mängimas, jagub üritusi, on mängijaid, häid mängijaid ja ka väga häid mängijaid.
Sealjuures isegi selline moodustis nagu Eesti Golfi Liit suudab vist korraldada üle aegade enim võistlusi, komplekteerida koondiseid ja saata neid Eestit esindama väga erinevatele võistlustele. Pole vähetähtis, et seda kõike kellelegi võlgu jäämata.
Paradoksaalselt ei ole see vähendanud lahendamist vajavate ülesannete hulka, pigem suurendanud või andnud vanadele uue kuue. Näiteks oli aegu, kui küsimusele „kes esindab Eestit“ vastuse leidmine seisis pigem kandidaatide vähesuse taga. Teisisõnu oli mureks keda üldse valida. Täna oleme seisus, kus sama küsimus nõuab juba lähenemist „kuidas valida“ olemasolevate arvukate kandidaatide seast.
Ja eks neid ülesandeid ole teisigi. Samas olen veendunud, et kogukond, golfi oma siis, suudab need mured õigesse konteksti panna ja neist üle saada.
Sellesse edukasse arengusse on panustanud kindlasti paljud, alates väljakutest, lastevanematest, toetajatest, õpetajatest, kui loetleda esimesi pähe tulevaid. Mina keskendun siin vähemnähtavale ja -arvukale grupile, nimelt kohtunikele.
Kui jätta kõrvale asjaolu, et teoreetiliselt pole võistlustel kohtunikke vaja, sest igal mängijal on kohustus ju reegleid tunda, aga ikka on hea, kui keegi väljakul aitab mingist olukorrast üle saada, mingi vaidluse lahendada, või vähemasti ütleb, palju mängtempost maas ollakse. Samas oleks ka kummaline mitte mängida või üldse golfi harrastada, kui mingi reeglinüanss on veel tundmata. Reeglite ja HCP komitee loomisest alates oleme võtnud eesmärgiks, et võistlustel oleks kohtunik(ud). Ülesande täitmiseks oleme (Teele Tohver, Sander Vallaots jt) tõlkinud reeglid eesti keelde ja uuendame seda jooksvalt. Saadame igal aastal kuni kaks inimest St Andrew’sse kõrgeima taseme koolitusse ja eksamile, esimesed olid Heinu Klaas ja Enrico Villo. On loodud Eesti Golfikohtunike Kogu, mille loomises oli suur roll tolleaegsel EGL-i presidendil Peep Põldsammil ja peasekretäril Rein Raudsepal. Oleme viinud läbi Eesti-siseseid koolitusi (Lembit Dalberg, Anu Kendra jt). On sõlmitud EGL ja EGKK vahel kohtunike töö tasustamise kokkulepe, jne, jne.
Meie kohtunike tase lubab mehitada ehk euroopalikult öeldes komplekteerida ja me seda ka teeme. Oleme olnud kohal kõikidel Eestis toimunud rahvusvahelistel suurvõistlustel, viimati sel aastal Estonian Golf & Country Clubis aset leidnud meeskondlikule seeniorite Euroopa meistrivõistlustel ning seeniorite individuaalsetel Euroopa meistrivõistlustel Pärnu Bay’s eesotsas Ramil Pärdi, Merit Otsa, Lembit Sammeli ja Tõnis Nõmmikyga.
Panustajaid, kes nimetamata jäänud, on kaugelt rohkem, aga igal juhul me kõik, kes me oleme seda ametit pidanud, oleme osalised ühes ajaloolises sündmuses. Nimelt tundub mulle, et selleks on kohtunike põlvkondade vahetus. Uued teevad tegusid, vanad heietavad lugusid, mis paraku on jätnud jälje praktiseerivate kohtunike ridadesse, aga annab samas suurepärase võimaluse uutele huvilistele.
Olles ise heietava (heietamise võrdlemine targutamisega tuleb lugeda pahatahtlikuks, mis ilmselt väljendab arvaja frustratsiooni vähemasti kuuest double-bogey‘st ringi jooksul) klassi mustereksemplar, panustan ka vastavalt. Näiteks kui enamik golfijutte koosneb sellest, et mitu kolme puti griini ma täna lõin ja mitu birdie’t jäi löömata, siis mulle kui mõnevõrra praktiseerinud kohtunikule meenub lugu ühest mängijast, kes EGCC-s tähtsal võistlusel kutsus mind 16. griinile. Ta küsis vabastust puttamisjoonel (tol ajal tunti veel sellist mõistet) asuvast ütleme mõnevõrra ebaharilikust olukorrast, kus rohuliblede arvu suhe liivasse oli tuntavalt viimase kasuks. Saanud teada, et meile ei ole see ebaharilik, kehitas ta õlgu, keskendus, lõi löögi sisse, pani kolm kirja (ehk siis birdie) ja läks edasi. Maailm tunneb teda Robert MacIntyre nime all. Samas tunnen mina paljusid mängijaid, kes vastavas olukorras käituvad kardinaalselt teisiti. Maailm neid ei tunne. See kõik juhtus meeste individuaalsetel Euroopa meistrivõistlustel.
Või näiteks juhtum, millel oli ilmselt ka suur roll hilisemasse reeglimuudatusse. Samal võistlusel kehtis reegel: kui hilinesid starti üle viie minuti, siis pikema jututa oli diskvalifitseerimine. Juhtus aga nii, mängijad ise olid kohal, aga nende varustus mitte. Stardiajad olid hommikused, varustus jõudis lõuna paiku. Enamik mängijatest olid vasakukäelised ja kohapeal midagi asenduseks pakkuda ei olnud. Kas diskvalifitseerida või tõsta pärastlõunasesse starti? Võttes aluseks väga erakorralise juhtumi, kus sportlaste süü on problemaatiline ning korraldajatel oleks võimalus seda lahendada? Intensiivsed arutelud R&A-ga ja USGA-ga viisid lõppkokkuvõttes komitee hääletusele, mille tulemusena pääsesid mängijad võistlema. Peakohtunikuna hääletasin lubamise poolt, seis jäi 3:2. Nüüd saab analoogseid juhtumeid juba kindlamate reeglite toel lahendada.
Või see lugu, kui sakslane tuli mööda mutirada võsast välja …
Või see lugu Viktor Hovlandiga …
Või veel parem lugu Jamie Donaldsoniga …
Samas tuleb muidugi tunnistada, et viimati mängides tegin neli kolme puti griini ja birdie‘t ei löönud. Neid ja veel rääkimata jäänud lugusid saab kuulata EGCC-s kaptenite lounge’s, muidugi järgides rangeid reegleid, mis algavad sõnaga Chateau …
Aga kui kedagi hakkas huvitama golfi panustamine sellisel viisil, siis üks võimalus on osaleda juba järgmise aasta jaanuarisse kavandatavasse kohtunike koolitusse. Infot saab jooksvalt Eesti Golfi Liidu kodulehelt.
Lõppu veel ka üks tõsiasi. Nimelt on leidnud kinnitust, et rehad punkris on tõepoolest jälgede riisumiseks ja liivakotid löögijälgede parandamiseks fairway‘l. Kes oleks arvanud?
Heinu Klaas
EGL reeglite ja HCP komitee esimees, EGCC klubiliige
Foto: Jaanus Ree
