EGCC üks asjutajatest Antti Mälkönen kirjutas meie 10ndaks sünnipäevas tähistamiseks väikse meenutuse, kuidas kõik algas. Anttil on palju dokumente EGCC algusaegadest ning allpool on tema meenutused etapist, mis oli aluseks, et EGCC väljakud valmis saaks ja avatud. 

Antti Mäkönen'i meenutused:

Äsja tähistati EGCC kümneaastast sünnipäeva koos sinna juurde kuuluvate tseremooniatega ning seega oleks õige aeg rääkida, kuidas kõik algas. Kuidas sündis EGCC!

2001. aasta detsembris sõitis Tallinnast tagasi Soome rühm soome ärimehi (Antti Mälkönen, Ossi Paukku ja Hannu Halme), kelle hobide hulka kuulus ka golf. Laeval rääkisime golfist ja arutasime, miks on Eestis ainult üks golfiväljak, Niitvälja. Soomes oli selleks ajaks juba üle saja väljaku ning golfiliidus üle 100 000 liikme. Minul tekkis idee selles osas midagi ette võtta.

Minul endal oli selleks ajaks golfi alal kogemusi mitme kandi pealt. Olin alustanud mängimist 7. mail 1986. a Son Vida väljakul Mallorcal. Olime seal Heikki Hedmani korraldatud golfi- ja tennisemängijate ühisel reisil; mina tennisemängijana. Õhtul restoranis tekkis vaidlus selle üle, kas golf on üldse sport või ei. Nii esitatigi minule ja Urho Alangole väljakutse tulla ise golfimängu proovima ning hommikul suundusimegi sellele kaunile väljakule. Pärast 100 harjutuspalli löömist oli tulemuseks 122 lööki. Järgmisel päeval me lihtsalt pidime minema ja uuesti proovima. 121 lööki! Ja nii nakatusingi golfipisikuga. 1988. a olin samal aastal avatud Pickala Golfi aktsia omanik. Ühtlasi valiti mind ka selle esimeseks aktsionäride esimeheks. Olin selles ametis 1994. aastani ning pärast seda olin veel viis aastat juhatuse liige. 80-90ndad oli soome golfiväljakute ajaloos sünge aeg. Soome elas üle oma ajaloo üht sügavamat majanduskriisi. Peaaegu pooled väljakud läksid suurte võlakoormuste tõttu pankrotti. Vähemalt saadi kogemus selle kohta, mida kindlasti ei tohiks teha. Kui lahkusin Pickala Golfi esimehe kohalt, oli väljak nii majanduslikult kui ka tehniliselt heas seisus. Praegu on see oma 3 täispikkuses väljakuga Põhjamaade suurim golfikeskus.

Tundsin SRV omanikku Ilpo Kokkilat ja lubasin korraldada temaga kokkusaamise. Plaan oli teha talle ettepanek hankida maad Eestist, kusagilt pealinna ümbrusest, ning asuda golfiväljaku projekti ellu viima. Ise olin vaba mees − pensionil aastast 2001. Koosolek kutsuti kokku veel varem, kui julgesime loota. Helistasin Ilpole uuesti 2001. aasta lõpu poole. Pärast hetkelist vaikust ütles ta: „Tule siia. Mul on maa olemas.“ Esimene koosolek sai peetud 8. jaanuaril 2002. a.

Esimestel nädalatel lahendasime koostöö ja omandusega seonduvaid küsimusi. SRV-l ja Eesti Ehitusel oli ühine ettevõte nimega IBGM (International Baltic Golf Marina), mis oli ostnud maad praeguse väljaku alalt, kokku 128 hektarit. SRV-l oli võimalik sellest Eesti Ehitus alghinnaga välja osta. Ühiselt otsustasime, et seda ei peaks tegema, kuna väljak tuleb Eestisse ning tulevikus saab sellest eestlaste oma väljak. Vajasime projekti käivitamiseks eestlaste oskuseid ja kogemusi. Nii kutsusimegi järgmisele koosolekule 1. veebruaril 2002. a ka Eesti Ehituse esindaja. Meie suureks rõõmuks selgus, et Mait Schmidt on Eesti golfi juhtfiguur ja seetõttu meie projekti tarvis parim mees.

Antud maa-alal oli juba varem proovitud golfiväljakut rajada, kuid ebaõnnestunult. Seepärast vahetaski maa omanikku. Esimesed otsused projekti raames olid omandiküsimused, juhtimissüsteem, väljaku projekteerimine, rahastus, projekti juhtide valik ja ajakava ning eelarve. Otsustasime kohe alguses valida väljaku projekteerijaks Lassi Pekka Tilanderi, kes oli projekteerinud mõningaid väljakuid Soome ning oli saanud väljaõppe Inglismaal. Otsus oli üksmeelne. Projekti keskseteks isikuteks said Risto Hiekka, Eero Nuutinen ja Erkki Wallbacka SRV-st ning Mait Schmidt, Egon Mats ja Teet Roopalu Eesti Ehitusest. Minu meeskonda kuulusid Simo Nevasalo (Pickala Golfi kauaaegne tegevjuht) ja Ossi Paukku. Minust sai projekti juht. Need otsused tehti 12. juuni 2002. a koosolekul. Selle koosoleku lõpulauses tõdetakse, et „AM algatas diskussiooni väljaku ja selle teeninduse taseme üle. Üksmeelselt lepiti kokku, et EGCC-st saab Põhja-Euroopa Sotogrande, mille sarnast „härmäläinen kolopallonpelaaja ei ole ennen nähnyt“.“

Meeleolu oli ülev, kuid otsustasime edasi liikudes kahe jalaga maa peale jääda. Oma kontori asutasime Viru hotelli ruumidesse. Palkasin meile appi pojektisekretäri Ellosest, keda hästi tundsin. Külliki Massa oli EGCC esimene täistööajaga töötaja. Meie eesmärk oli suve alguseks selgitada välja eestlaste ja soomlaste huvi golfiväljaku omandamise vastu Eestis. Seadsime sihiks vähemalt 250 siduva ostukohustuse saamise, et võiksime projektiga edasi minna. Juhul kui me ei saanuks kokku 250 siduvat aktsiaomanikuks soovijat, oleksime lugenud projekti lõpetatuks. Saatsime otseturunduskirju ja võtsime otse ühendust isiklike kontaktide kaudu võimalike asjast huvitatutega. Võtsime ühendust ka Stockholmis tegutseva eestlaste seltsiga, kuid broneeringuid sealt ei tulnud. Kampaania õnnestus üle ootuste hästi ja tulemuseks oli määratud tähtajaks 321 siduvat ostukohustust meie esimesest emissioonist antud hinnaga (5050 €/ A-aktsia). Aktsiaid märgiti 55 % Eestist ja 45 % Soomest. Pärast seda otsustasime viia projekti lõpuni. Koostasime aktsionäride lepingu, maaüürilepingu, ehitus- ja planeerimislepingud. Alustasime läbirääkimisi ametkondadega vajalike lubade saamiseks ja koostasime ehituseelarve. Kõige selle tarvis olid asutajaaktsionärid (SRV, Eesti Ehitus ja Team Mälkönen) investeerinud ettevõttesse esialgsete tööde tarvis miljon Eesti krooni. Hiljem investeerisid aktsionärid ettevõttesse veel teisegi miljoni, ikka kroone.

Väljaku hinnanguline ehituseelarve oli ca 4,4 miljonit eurot ja see oli plaanis rahastada aktsiate emiteerimisega, mis oli võimalik läbi viia alles siis, kui kõik load olid saadud ning väljaku ehitamisega võis algust teha. Aktsionäride lepingus oli otsustatud, et emissiooni kaudu müüakse avalikult 700 mänguõigust ja sellest saadud tuluga kaetakse kõik väljaku ja klubihoone ehituskulud ning soetatakse väljaku hooldusvahendid. Kokkuleppe kohaselt saaks mänguõiguseid kokku olema 1400. Ülejäänud 700 mänguõigust oli müüdud asutajaliikmetele. Aktsionäride lepingus garanteeriti tulevastele aktsionäridele, et ehitus viiakse lõpuni isegi juhul, kui emissiooni käigus ei emiteerita aktsiaid sajaprotsendiliselt uute ostjate poolt. IBGM oli kohustunud märkima müümata jäänud aktsiad emissiooni hinnaga ja niimoodi turvama eelarvega ettenähtud sissetuleku ettevõtte kassasse. Seda meetodit olimegi sunnitud kasutama, kuna viimane aktsiate emissioon 1004/5 ei sujunud päris plaanipäraselt. Aktsionäridele antud lubadus, et väljak valmib plaanipäraselt ja ettevõte on selleks ajaks võlgadest vaba ning kõik aktsiad on müüdud, sai täidetud. Väljaku tehnilise teostuse järelevalve oli väga range. Järelevalvet teostas soomlane Torsti Loivamäki, kelle kontrolli all oli ehitatud ka Kytäjä väljak Soomes. Lähtuti n-ö Kytäjä standarditest, mis oli kõige kõrgemate standardite järgi ehitatud väljak Soomes aastal 2002. Sellegi eesmärgi võime nüüd tõdeda saavutatuks. Väljak on valitud Euroopa 100 parima väljaku hulka lausa paaril aastal. Siin on oma osa nii väljaku planeeringul kui ka selle tehnilisel kvaliteedil.

Väljaku ehitamise osas sõlmiti ehitustööleping IBGM-iga, kes vastutas väljaku ja klubihoone ehitamise eest. Lepingu sõlmiti 02. mail 2003. a Tallinnas ning alla kirjutasid EGCC poolt Antti Mälkönen ja IBGM poolt Mait Schmidt. Eelarve oli 5,251 miljonit eurot koos käibemaksuga (18 %). Valmis töö tuli üle anda kliendile hiljemalt 1. augustil 2005. Hoolimata mitmest viivitusest saavutati mõlemad eesmärgid. Nagu nüüdseks juba teame, suudeti ajakava isegi varasemaks tõsta. Avavõistlus peeti ning klubi lipp heisati 28. mail 2005. a. Stone Course’i osas oli eesmärk saada väljak mänguvalmis aastaks 2004. Seegi eesmärk saavutati. Tööde juhataja oli Mait Schmidt.

Naljaka seigana võin mainida, et 20. veebruaril 2003. a asutasime kahekesi koos Mait Schmidtiga Estonian Golf Clubi. Klubi registreeriti Eesti Golfiliidus ja tegutses kaheliikmelise golfiklubina kuni väljaku avamiseni. Pärast seda hakati võtma vastu uusi liikmeid. Seega oleme Maiduga olnud klubi liikmed rohkem kui 12 aastat.

Alates esimestest koosolekutest panustasime sellele, et kõik oleks korralikult planeeritud. Kõige tähtsamaks pidasime rahastamise korraldamist nii, et see ärataks projekti vastu usaldust. Esimese etapi rahastamise pidime saama nii kindlaks, et projekti lõpule viimisse usuksid nii eestlased kui ka soomlased. Olime hästi kursis Eesti esimese ja tolleajani ka ainsa golfiväljakuprojekti seiklustega varasemast ajast. Selle projekti juures olid paljud oma raha kaotanud ja tülli läinud. Seega pidi meie teostuse mudel olema võimalikult lihtne ja usaldusväärne. Arvestasime, et 700 aktsia müük toob meile sisse ehituseelarve tarvis vajaliku raha. Aktsiate müügi õnnestumise pidi kindlustama IBGMi taustajõudude (SRV ja Eesti Ehituse) usaldatavus. Nemad võtsid endale kohustuse märkida müümata jäänud aktsiad. Nende omandusse siirdus ostetud maa-alast eraldatud 25 hektarit elamumaad, kuhu oli planeeritud 125 krunti golfivillade ehitamiseks. Kõnealune seik selgitab ka, kui tähtis oli IBGMi jaoks, et väljak kindlasti valmiks. See kõik töötas suurepäraselt.

Kuigi projekti turustati võimalikult efektiivselt, kahtles ostjaskond siiski tugevalt, et keegi lõikab vaheltkasu. Võib-olla oli põhjuseks Eesti kinnisvaraturu metsik olukord, kus n-ö kiired sõid aeglased. Üks võtmeküsimustest oli maa omandus. Oli kindel soov, et maa kuuluks klubile. Meil oli hästi koostatud soodne üürileping, mis sisaldas maa üleandmise fikseeritud hinnaga. Aga ka sellega ei olnud kõik rahul. Positiivseks teguriks oli, et aktsia omanik ei olnud kohustatud maksma hooldustasu. Kui sa ei mängi, siis sa ei maksa! See idee oli minu meelest lausa geniaalne. Kui praegu vaadata Soome golfiaktsiate turgu, siis võib tõdeda, et hooldustasu maksekohus on muutnud mõttetuks aktsia omandamise.

Teine strateegiline eesmärk oli tagada ettevõtte edukas toimimine pärast väljaku valmimist. Tähtsaimaks elemendiks siin oli mõista kahe maa koostöö tähtsust. Oli oluline müüa aktsiaid nii Soome kui Eestisse. Golf harrastusena ei olnud 2000ndate aastate alguses Eestis veel eriti populaarne ning meie arvestuste järgi ei oleks ainult eesti golfarite panusest veel piisanud, et katta äsja avatud väljaku kulusid. Müües aktsiaid Soome, tegime samal ajal võimsat kampaaniat uuele väljakule. Aktsiaid märgiti 40 % Soomest, mis oli tõesti suur osa. Esitlesime väljakut igal Soome Golfi- ja Spordimessil. Huvi oli väga suur. Taolise tegevusega äratasime soomlastes huvi väljaku vastu ning see on olnud EGCC põhirahastamise nurgakiviks kõik kümme aastat. Tegevuse rahastamisstrateegia oli lihtne: green fee mängijad ning pidev eesti mängijate kasvatamine EGCC aktsionärideks ja siit kaudu hooldusmaksu maksjateks. Nende kahe nurgakivi toel on tegevus jätkunud kasumlikult kümme aastat ja neid põhimõtteid tasuks esmajoones järgida ka tulevikus. Tasub meeles pidada, et Soomest tehakse Tallinna igal aastal üle miljoni reisi. Soomes on 130 000 golfimängijat, kellest igaühte on võimalik meelitada siia mängima. Selle turusektori eest tasuks korralikult hoolt kanda. Ma ei usu rootslaste invasiooni. Sellele padrunite raiskamine on raha tuulde loopimine.

Algetapis rääkisime ka palju teenindusest meie klubis. Olen juhatanud mitut teenindusettevõtet Soomes ning pean ennast teenindusalal professionaaliks. Mul on olnud hea meel jälgida teenindusvaldkonna arengut Eestis juba paarikümne aasta jooksul. Areng toimub, kuid valulikult aeglaselt. Eestlased võõrastavad kriitikat, kuigi see on ainus arengus edasiviiv jõud igas valdkonnas. Õppida võib ainult vigadest, nende märkamisest ja aktsepteerimisest. Kõik teevad vigu ning vigadele tähelepanu juhtimine ei ole isiklik solvang. Alguses leppisime kokku, et EGCC-s on kasutusel kolm keelt: eesti, soome ja inglise. Soome keel kadus juba tükk aega tagasi. Inglise keele kasutus on hääbumas. Käesoleva aasta ingliskeelsel koduleheküljel ilutseb 2014. aasta sündmuste kalender.

Selline on minu lugu ettevõtte algetapist koos ajakohaste kommentaaridega. See põhineb minu valduses olevatel dokumentidel, minu tööl esimese tegevjuhatajana ja mitmeaastase juhatuse liikmena.

Tallinnas 10.09.2015
Antti Mälkönen

Vanemad uudised ...